Selgus-Intertekstuaalsus-Terminoloogia

Kirjalik tõlge on üks raskemaid tõlkevorme. Seda eriti keerukate erialatekstide tõlkimisel. Oleks ekslik arvata, et piisab üksnes võõrkeeleoskusest. Korraliku tõlke ja õige tõlgenduse jaoks, ebaselguse ja mitmemõttelisuse vältimiseks on vaja tunda ka konkreetse tööstusharu termineid ja eripärasid. Meie kvalifitseeritud tõlkijad räägivad sihtkeelt emakeelena ja järgivad peamisi ja rikkumatuid kirjaliku tõlke eeskirju, mis tagab meie tõlgete kõrge kvaliteedi.

Selge keel

Loomulikult rakendatakse mõningaid erialatekstide tõlgete kvaliteedikriteeriumeid, nagu selgus ja üheseltmõistetavus, ka tavatõlgetele. Eriti rangelt rakendatakse neid kriteeriume juriidiliste, keskkonnaalaste, labori- ja teadusuuringute ning transpordi ja logistika tekstide tõlgetele. Tõepoolest, tekstis võib esineda palju keerulisi ja vahel raskesti tabatavaid mõtteid, millel puudub sügav semantiline struktuur, mida saaks rakendada tööstuslike teemade puhul. Kirjaliku tõlke peadirektoraadi poolt sätestatud nõuete järgi ei tohi tõlgitud tekstist midagi välja jätta või sellele midagi lisada: see peab olema täpne, järjepidev allika tõlge, mis samaaegselt säilitab identse vormingu. Seetõttu ei või tõlkijad algteksti keelest oma äranägemise järgi kõrvale kalduda. Nendes valdkondades on kõige raskem tõlkida, sest alati ei ole lihtne tagada selget keelt juhul, kui sihtkeeles sõna-sõnalt tõlgitavaid termineid või sõnu ei esine.

Intertekstuaalsus

Tegemist on veel ühe väljakutsega erialatekstide tõlkijaile. See eeldab täpset viidete (ilma milleta keemia-, farmaatsia- või biotehnoloogia tekste pole võimalik ette kujutada) tsiteerimist. Intertekstuaalsus avaldub tõlketekstides varasematele dokumentidele viitavate linkidena, lõpmatu hulga viidetena, otseste ja kaudsete tsitaatidena ja keele mallidena, kus kasutatakse termineid järjepidevalt. Tõlkija peab olema väga täpne ja üksikasjalik, et mõista kõigi joonealuste märkuste tähtsust ning et mitte ühtegi neist vahele jätta.

Terminoloogia

Täpsus on väga tähtis mis tahes valdkonna spetsialiseeritud tekstide tõlkimisel. Muidugi, professionaalsetelt tõlkijatelt eeldatakse ka järjekindlat mõistete ja sõnavara kasutust, kuid tegelikkuses on seda nõuet täita väga raske. Seda on mõjutanud mitmekeelne ja multikultuurne meedia, kus leiutatakse pidevalt uusi sõnu ja väljendeid, mida mõnikord kasutatakse ainult kohalikul tasandil või kindlates keelestiilides või -aladel. Kui ka vaid üht mõistet kasutatakse valesti või kontekstiväliselt, vähendab see tõlke kvaliteeti ning võib kahandada teksti selgust. Seega, et mõisteid järjepidevalt kasutada, analüüsib professionaalne tõlkija laialdaselt mitmesuguseid varasemaid ja sama tüüpi dokumente, et konkreetseid termineid ja mõisteid järjepidevalt ja sihipäraselt kasutada. Täpsed terminoloogia-alased teadmised eeldavad pidevat enesearendamist ja teadmiste kogumist. Seetõttu saab spetsialiseeritud tekste usaldada vaid pikaajalise kogemusega spetsialistide kätesse.

Kuigi igal konkreetsel keelel ja tööstusharul on oma tüüpiline terminoloogia, on teksti täpsuse ja keelepuhtuse tagamiseks vaja järgida teatud üldisi aluspõhimõtteid:

• Püüelda selge ja üheselt mõistetava teksti poole ning arvestada tõlkekeele struktuuriga;
• Kasutada järjepidevalt rahvusvahelisi mõisteid ja termineid järjepidevalt ning võimalusel vältida ainult kohalikul tasandil levinud terminite kasutamist;
• Järgida tuleb täpsuspõhimõtet, teisisõnu – arvesse tuleb võtta tõlgitava dokumendi eesmärki, mõju ja tähendust.